Sisukord
Keiser Napoleon, Prantsuse sõjaline ja poliitiline juht, saadeti pagendusse, sest teda peeti ohuks Euroopa stabiilsusele.
Pärast tema lüüasaamist Waterloo lahingus 1815. aastal nõustusid Euroopa võidumehed (Suurbritannia, Austria, Preisimaa ja Venemaa) pagendama teda Saint Helena saarele.
Kuid enne seda saadeti Napoleon Vahemere saarele Elbale, kus ta viibis peaaegu üheksa kuud Prantsuse keisrina [1].
Sisukord
Varajane elu ja tõus võimule
Napoleoni kui Itaalia kuninga portree Andrea Appiani, Public domain, Wikimedia Commons'i kaudu
Napoleon Bonaparte sündis 15. augustil 1769 Korsikal Ajaccios. Tema perekond oli itaalia päritolu ja oli saanud Prantsuse aadliks vaid mõned aastad enne tema sündi.
Napoleon sai haridust sõjakoolides ja tõusis tänu oma intelligentsusele ja võimetele kiiresti sõjaväe auastmetes. 1789. aastal toetas ta Prantsuse revolutsiooni [2] ja juhtis Prantsuse vägesid paljudes teistes edukates kampaaniates 18. sajandi lõpul.
Prantsusmaa oli 1793. aastal rahvuskonvendi all, kui Napoleon koos oma perekonnaga Marseille'sse asus [3]. Tollal määrati ta Touloni kindluse piiramise vägede suurtükiväeülemaks [4].
Strateegiad, mida ta selle võitluse ajal kavandas, võimaldasid vägedel linna tagasi võita. Selle tulemusena edutati ta ja temast sai brigaadikindral.
Oma populaarsuse ja sõjaliste edusammude tõttu juhtis Bonaparte 9. novembril 1799 riigipööret, mis kukutas edukalt direktoraadi. Pärast seda lõi ta 1799-1804 konsulaadi (Prantsuse valitsus).
Suurem osa Prantsuse elanikkonnast toetas Napoleoni vallutamist, sest nad uskusid, et noor kindral võib tuua riigile sõjalist hiilgust ja poliitilist stabiilsust.
Ta taastas kiiresti korra, sõlmis paavstiga konkordaadi ja koondas kogu võimu enda kätte. 1802. aastal kuulutas ta end eluaegseks konsuliks ja 1804. aastal sai ta lõpuks Prantsusmaa keisriks [5].
Glory'st Napoleoni impeeriumi lõpuni
Euroopa suurriigid ei olnud rahul Napoleoni troonile tõusuga ja nad sõlmisid mitu sõjalist liitu, et takistada Napoleoni võimu laiendamist Euroopas.
Selle tulemuseks olid Napoleoni sõjad, mis sundisid Napoleoni purustama kõiki Prantsusmaa liitlasfirmasid üksteise järel.
Ta oli oma kuulsuse tipul 1810. aastal, kui ta lahutas oma esimesest naisest Joséphine Bonaparte'ist, kuna too ei suutnud pärandit sünnitada, ja abiellus Austria ertshertsoginna Marie Louise'iga. Järgmisel aastal sündis nende poeg "Napoleon II".
Napoleon tahtis ühendada kogu Mandri-Euroopa ja valitseda selle üle. 1812. aastal käskis ta oma umbes 600 000-mehelisele armeele tungida Venemaale, et seda unistust täita [6].
See võimaldas tal võita venelasi ja hõivata Moskva, kuid Prantsuse armee ei suutnud varude puudumise tõttu värskelt hõivatud piirkonnas püsima jääda.
Nad pidid taganema ja enamik sõdureid hukkus tugeva lumesaju tõttu. Uuringud näitavad, et tema armeest jäi ellu vaid 100 000 meest.
Hiljem, 1813. aastal, sai Napoleoni armee Leipzigi juures Briti toetatud koalitsiooni poolt lüüa ja pärast seda pagendati ta Elba saarele.
Vaata ka: Vana-Egiptuse toit ja jook
kujutab Napoleoni, kes lahkub Elba saarelt Portoferraio sadamas. Joseph Beaume, Public domain, Wikimedia Commons'i kaudu
Eksiil Vahemere saarele Elbale
11. aprillil 1814 saadeti Prantsusmaa endine keiser Napoleon Bonaparte Euroopa võitjate poolt Vahemere saarele Elbale.
Tolleaegsed Euroopa suurriigid andsid talle suveräänsuse saare üle. Lisaks sellele lubati tal säilitada ka keisri tiitel.
Samas jälgis teda hoolikalt ka rühm Prantsuse ja Briti agente, et ta ei üritaks põgeneda ega sekkuks Euroopa asjadesse. Teisisõnu, ta oli teda võitnud Euroopa võimude vang.
Ta veetis sellel saarel peaaegu üheksa kuud, mille jooksul suri tema esimene naine, kuid ta ei saanud osaleda tema matustel.
Marie Louise keeldus teda eksiili saatmast ja tema poeg ei saanud temaga kohtuda.
Kuid sellest hoolimata püüdis Napoleon parandada Elba majandust ja infrastruktuuri. Ta arendas rauakaevandusi, rajas väikese armee ja mereväe, andis korralduse uute teede ehitamiseks ja alustas kaasaegsete põllumajandusmeetoditega.
Samuti viis ta läbi reformid saare haridus- ja õigussüsteemis. Hoolimata piiratud ressurssidest ja talle seatud piirangutest suutis ta oma valitsemisaja jooksul teha märkimisväärseid edusamme saare parandamisel.
Sada päeva ja Napoleoni surm
Napoleoni surma kujutamine Charles de Steuben, Public domain, Wikimedia Commons'i kaudu
Napoleon põgenes Elba saarelt koos 700 mehega 26. veebruaril 1815 [7]. 5. Prantsuse armee 5. rügement saadeti teda kinni võtma. 7. märtsil 1815 tabasid nad endise keisri 7. märtsil 1815 Grenoble'ist lõuna pool.
Vaata ka: Top 10 lilli, mis sümboliseerivad tervendamist ja tugevustNapoleon jõudis armeesse üksi ja hüüdis: "Tapke oma keiser" [8], kuid selle asemel liitus temaga 5. rügement. 20. märtsil jõudis Napoleon Pariisi ja arvatakse, et tal õnnestus vaid 100 päevaga luua 200 000 meheline armee.
18. juunil 1815 seisis Napoleon Waterloos kahe koalitsiooniväe vastu ja sai lüüa. Seekord pagendati ta Lõuna-Atlandi ookeanis asuvale kaugele Saint Helena saarele.
Sel ajal kontrollis Briti kuninglik merevägi Atlandi ookeani, mis tegi Napoleoni põgenemise võimatuks. 5. mail 1821 suri Napoleon lõpuks St Helenal ja maeti sinna.
Viimased sõnad
Napoleon saadeti pagendusse, sest Euroopa riigid uskusid, et ta kujutab endast ohtu nende julgeolekule ja stabiilsusele.
Ta pagendati Elba saarele, kust ta põgenes ja suutis luua võimsa armee, kuid ka see sai 1815. aasta Waterloo lahingus lüüa.
Euroopa suurriigid, kes olid teda võitnud, sealhulgas Suurbritannia, Austria, Preisimaa ja Venemaa, olid mures, et ta võib üritada tagasi võimule saada, mistõttu nad nõustusid teda uuesti pagendama kaugele Saint Helena saarele.
Seda peeti vahendiks, et vältida tema edasist konflikti ja vähendada ohtu, mida ta kujutas endast Euroopa stabiilsusele. 52-aastaselt suri ta sellel saarel.
