Niiluse jõgi Vana-Egiptuses

Kindlasti üks maailma meeldejäävamaid jõgesid ja ühtlasi ka pikim jõgi, võimas Niiluse jõgi voolab võimsalt 6 650 km (4 132 miili) põhja poole Aafrika algusest kuni oma suudmeni Uat-Uris, mis on Egiptuse sõna Vahemerele. Oma teel andis see elu iidsetele egiptlastele, toites neid oma iga-aastaste rikkalike mustade setetega, mis pakuvadpõllumajanduse alus, mis toetas nende kultuuri õitsengut.

Rooma filosoof ja riigimees Seneca kirjeldas Niilust kui "tähelepanuväärset vaatemängu" ja hämmastavat imet. Säilinud andmed näitavad, et seda arvamust jagasid laialdaselt Egiptust "kõigi inimeste ema" külastanud antiikkirjanikud.

Jõe nimi tuleneb kreeka keelest "Neilos", mis tähendab orgu, kuigi vanad egiptlased nimetasid oma jõge selle rikkalike setete järgi Ar ehk "mustaks". Niiluse lugu ei alga siiski mitte selle Vahemere väljumiskoha laiast soode ja laguunide deltast, vaid kahest erinevast allikast, Sinisest Niilusest, mis voolab alla Abessiinia kõrgustikust, ja Valgest Niilusest, mis voolab alla Abessiinia kõrgustikust,mis pärineb lopsakast Ekvatoriaal-Aafrikast.

Niiluse lai fännikujuline delta on tasane ja roheline. Selle kõige kaugemas otsas ehitas Aleksander Suur Aleksandria, mis on vilgas sadamalinn ja kus asuvad Aleksandria raamatukogu ja kuulus Pharose tuletorn, üks antiikmaailma seitsmest imestusest. Niiluse delta laiuse taga asub Vahemere ja Euroopa. Niiluse kaugemas otsas asus Assuan väikelinn Egiptusesse, mis on väike,kuum, Egiptuse armee garnisonilinn, kui nad sajandite jooksul Nubiaga territooriumi üle tuliselt võitlesid.

Sisukord

Fakte Niiluse jõe kohta Vana-Egiptuses

• Umbes viis miljonit aastat tagasi hakkas Niiluse jõgi voolama põhja poole Egiptuse suunas.
• Niiluse jõgi on oma 6 695 kilomeetri pikkusega arvatavasti maailma pikim jõgi.
• Niilus voolab oma kulgemise käigus läbi üheksa Etioopia, Burundi, Uganda, Kenya, Rwanda, Tansaania, Zaire ja Sudaani, enne kui jõuab lõpuks Egiptusesse.
• Niiluse jõgi mängis olulist rolli iidse Egiptuse tsivilisatsiooni arendamisel.
• Enne Assuani kõrge tammi ehitamist ületas Niiluse kaldad, ladestades oma iga-aastase tegevuse ajal rikkalikke ja viljakaid ladestusi, mis toetasid põllumajandust Niiluse kalda ääres.
• Osirise müüt, mis on Vana-Egiptuse religioossete uskumuste keskmes, põhineb Niiluse jõel.
• Niilus oli ka Egiptuse transpordiühendus, mille laevastikud vedasid kaupu ja inimesi Aswanist Aleksandriasse.
• Niiluse vesi oli Vana-Egiptuse põllukultuuride niisutamise allikas, samas kui selle laias deltaosas asuvad sood olid koduks veelinnukarjadele ja papüürusepõllule, mida kasutati ehitamiseks ja paberi valmistamiseks.
• Vana-Egiptlased nautisid kalapüüki, sõudmist ja mitmesuguseid võistluslikke veespordialasid Niilusel.

Niiluse tähtsus Vana-Egiptuse tõusule

Pole siis ime, et iidsed egiptlased austasid Niilust, sest teadsid, et selle vesi oli koduks ahvenatele ja muudele kaladele, et selle soodes elutses ohtralt veelinde ja paatide ja raamatute jaoks vajalikku papüürust ning et selle savised kaldad ja üleujutustasandikud andsid kolossaalsete ehitusprojektide jaoks vajalikku muda.

Isegi tänapäeval on "Jooge alati Niiluse jõest" endiselt tavaline Egiptuse õnnistus: "Jooge alati Niiluse jõest".

Vanad egiptlased pidasid Niilust kogu elu allikaks. See tekitas Egiptuse müüte ja legende ning mängis olulist rolli jumalate ja jumalannade elus. Egiptuse mütoloogias oli Linnutee Niiluse jõge peegeldav taevane peegel ja need vanad egiptlased uskusid, et nende päikesejumal Ra ajas oma jumalikku parve üle selle.

Jumalate arvele langes au, et Egiptus sai oma iga-aastased üleujutused, mille käigus ladestusid mustad väga viljakad setted piki kuivanud kaldaid. Mõned müüdid viitasid põllumajanduse ande eest Isisele, teised aga Osirisele. Aja jooksul arendasid egiptlased välja keerukate kanalite ja niisutussüsteemide võrgustiku, et suunata vesi üha suurematele maa-aladele, laiendades oluliselt toidutootmist.

Niiluse vesi osutus ka asendamatuks vaba aja veetmise võimaluseks iidsetele egiptlastele, kes jahti pidasid selle soodes, püüdsid kala ja ujusid selle vees ning sõudsid paatidega üle selle pinna tuliselt võisteldes. Veel üks populaarne veespordiala oli veejaht. Kahemehe võistkonnad, kuhu kuulusid kanuus sõudja ja võitleja, püüdsid oma vastase võitlejat oma kanuu seest ja veest välja lüüa.

Niiluse jõge peeti rahva vee- ja viljakusjumala Hapi jumaliku ilminguks. Hapi õnnistus tõi maale elu. Ma'at jumalanna, kes esindas tasakaalu, harmooniat ja tõde, oli sarnaselt tihedalt seotud Niilusega, nagu ka jumalanna Hathor ja seejärel Osiris ja Isis. Khnum oli jumal, kes kujunes loomise ja taassünni jumalaks. Tema päritolu oliTema oli see, kes jälgis Niiluse allikavett, mille igapäevast voolamist ja lõi iga-aastase üleujutuse, mis oli põllute taaselustamiseks nii oluline.

Niiluse keskne roll Vana-Egiptuse loomisel algas umbes viis miljonit aastat tagasi, kui jõgi hakkas voolama põhja poole Egiptusesse. Suurtel jõeäärsetel lõikudel tekkis järk-järgult püsiv asustus ja asulad, mis algas umbes 6000 eKr. Egiptoloogid omistavad sellele rikka Egiptuse kultuuri ja ulatusliku tsivilisatsiooni alguse, mis kujunes maailma esimesekstõeliselt äratuntav rahvusriik umbes 3150 eKr.

Näljahäda ja Niilus

Egiptust laastas suur näljahäda ühel hetkel kuningas Djoseri (umbes 2670 eKr) valitsemisajal. Djoser nägi unes, et Khnum ilmus tema ette ja kurtis, et tema tempel Elefantine saarel oli lastud laguneda. Khnum oli rahulolematu, et tema templi hooletusse jätmine oli ilmnenud. Imhotep Djoseri legendaarne visiir soovitas vaaraol sõita Elefantine saarele, et kontrollida templit.ja avastas, kas tema unenägu oli tõsi. Djoser avastas, et Khnumi templi seisukord oli nii halb, nagu tema unenägu oli oletanud. Djoser käskis templi taastada ja seda ümbritseva kompleksi renoveerida.

Pärast templi taastamist lõppes näljahäda ja Egiptuse põllud olid taas viljakad ja viljakad. 2000 aastat pärast Djoseri surma on sellest loost juttu Ptolemaioste dünastia (332-30 eKr) poolt püstitatud näljasteles, mis näitab, kui oluline oli Egiptuse maailmavaate jaoks Niiluse tähtsus, et enne näljahäda pidi Niiluse iga-aastaseid üleujutusi valitsevat jumalat lepitama.võib puruneda.

Põllumajandus ja toiduainete tootmine

Kuigi iidsed egiptlased sõid kala, pärines enamik nende toidust põllumajanduslikust tootmisest. Niiluse vesikonna rikkalik pinnas on mõnes kohas 21 meetri sügavusel. See iga-aastane rikkaliku sette ladestumine võimaldas esimestel põllumeestel juurduda ja kehtestas aastarütmi, mis kestis kuni tänapäevani.

Vanad egiptlased jagasid oma aastase kalendri kolmeks aastaajaks: Ahket on üleujutusaeg, Peret on kasvuperiood ja Shemu on saagikoristusaeg. Need kajastavad Niiluse jõe üleujutuste aastatsüklit.

Pärast Ahket, üleujutushooaega, külvasid põllumehed oma seemned. Peret, peamine kasvuperiood kestis oktoobrist kuni veebruarini. See oli põllumeeste jaoks ülioluline aeg oma põldude hooldamiseks. Shemu oli saagikoristuse aeg, rõõmu ja külluse aeg. Põllumehed kaevasid Niiluse jõest ulatuslikke niisutuskanaleid, et varustada oma põldude rikkalikku musta kemeti veega.

Põllumehed kasvatasid mitmesuguseid põllukultuure, sealhulgas kuulsat Egiptuse puuvilla rõivaste valmistamiseks, meloneid, granaatõunu ja viigimarju õhtusöögiks ning otra õlle valmistamiseks.

Nad kasvatasid ka kohalikke oasorte, porgandeid, salatit, spinatit, rediseid, naerisorte, sibulat, porrulauku, küüslauku, läätsi ja kikerherneid. Niiluse kaldal kasvasid ohtralt melonid, kõrvitsad ja kurgid.

Vana-Egiptuse inimeste toidulaual esinesid tavaliselt ploomid, viigimarjad, datlid, viinamarjad, pärsiapuu viljad, mahlapuu viljad ja harilikud viljad.

Vana-Egiptuse põllumajanduses, mille keskmes oli Niiluse jõgi, domineerisid aga kolm põllukultuuri: papüürus, nisu ja lina. Papüürust kuivatati, et luua varajane paberi vorm. Nisust jahvatati jahu leiva jaoks, mis oli muistsete egiptlaste igapäevane põhitoiduaine, samas kui linast ketrati riiete jaoks lina.

Elutähtis transpordi- ja kaubandusside

Kuna enamik Vana-Egiptuse peamistest linnadest asus Niiluse jõe ääres või selle lähedal, oli jõgi Egiptuse peamine transpordiliin, mis ühendas kogu impeeriumi. Paadid sõitsid pidevalt Niilust üles ja alla, vedades inimesi, saaki, kauplemiskaupu ja ehitusmaterjale.

Ilma Niiluse jõeta ei oleks püramiide ega suuri templikomplekse. Muinasajal oli Assuan kuum ja ebasõbralik kuiv ala. Vana-Egiptus pidas Assuanit siiski asendamatuks tänu oma suurtele sieniidi graniidivarudele.

Elusast kivist raiuti tohutuid sieniitplokke, mis tõsteti praamidele ja veeti seejärel Niilust alla, et pakkuda vaaraode kolossaalsete ehitusprojektide jaoks iseloomulikku ehitusmaterjali. Niiluse äärsetel küngastel on avastatud ka hiiglaslikke iidseid liivakivi ja lubjakivi kaevandusi. Neid materjale veeti mööda Egiptust, et rahuldada nõudlust, mille tekitasvaarao ambitsioonikad ehituspüüdlused.

Iga-aastaste üleujutuste ajal kestis reis tänu katarakti puudumisele umbes kaks nädalat, kuivaperioodil kulus samale reisile kaks kuud. Niiluse jõgi oli seega Vana-Egiptuse kiirtee. Muinasajal ei saanud selle tohutut laiust ületada ükski sild. Ainult paatidega sai selle vetes liikuda.

Umbes 4000 aastat eKr hakkasid muistsed egiptlased valmistama parve, sidudes kokku papüürusevarte kimbud. Hiljem õppisid muistsed laevameistrid ehitama kohalikust akaatsiapuidust suuri puulaevu. Mõned paadid võisid transportida kuni 500 tonni kaupa.

Osirise müüt ja Niiluse müüt

Üks populaarsemaid Vana-Egiptuse müüte, mille keskmes on Niiluse jõgi, on see, mis räägib Osirise reetmisest ja mõrvast oma venna Seeti poolt. Lõpuks muutus Seeti kadedus Osirise vastu vihkamiseks, kui Set avastas, et tema naine Nephthys oli võtnud Isise kuju ja võrgutas Osirise. Seeti viha ei olnud aga suunatud Nephthysele, vaid oma vennale, "Ilusale", kes oli liiga ahvatlev ahvatlus, etNephthys vastu. Set meelitas oma venna, et ta paneks end Osirise täpse mõõtu järgi valmistatud kirstu. Kui Osiris oli sees, lõi Set kaane kinni ja viskas karbi Niiluse jõkke.

Kirst ujus Niiluse jõge mööda ja jäi lõpuks Byblosi kaldal tamariskipuu külge. Siin võlusid kuningas ja kuninganna selle magusat lõhna ja ilu. Nad lasid selle maha raiuda, et teha sellest sammas oma kuninglikule õukonnale. Samal ajal, kui see toimus, võttis Set Osirise koha üle ja valitses koos Nephthysiga maa üle. Set jättis tähelepanuta Osirise ja Isise kingitused, mida nad olid andnud, ning põud ja näljahädaLõpuks leidis Isis Bybloses Osirise puupilli sees ja viis selle tagasi Egiptusesse.

Isis teadis, kuidas Osiris üles äratada. Ta pani oma õe Nephthys'i keha valvama, samal ajal kui ta kogus rohtu oma jookide jaoks. Set, avastas oma venna ja tükeldas selle tükkideks, hajutades osad üle maa ja Niiluse. Kui Isis naasis, avastas ta ehmunult, et tema abikaasa keha on kadunud.

Mõlemad õed uurisid maad Osirise kehaosade järele ja panid Osirise keha uuesti kokku. Kus iganes nad Osirise kehaosa leidsid, püstitasid nad pühakoja. See seletab väidetavalt arvukaid Osirise hauakambreid, mis on laiali üle kogu Vana-Egiptuse. Väideti, et sellest on pärit nome, kolmkümmend kuus provintsi, mis valitsesid Vana-Egiptust.

Kahjuks oli krokodill söönud Osirise peenise, jättes ta puudulikuks. Isis suutis ta siiski uuesti ellu äratada. Osiris tõusis üles, kuid ei saanud enam valitseda elavate üle, sest ta ei olnud enam terviklik. Ta laskus allmaailma ja valitses seal surnute isandana. Osirise peenis muutis Niiluse viljakaks, andes elu Egiptuse rahvale.

Vana-Egiptuses seostati krokodilli Egiptuse viljakusejumalaga Sobekiga. Igaüks, keda krokodill sööb, pidi olema õnnelik ja kogema õnnelikku surma.

Osirise müüt esindab Egiptuse kultuuris olulisi väärtusi: igavest elu, harmooniat, tasakaalu, tänulikkust ja korda. Set'i kadedus ja viha Osirise vastu tulenes tänulikkuse puudumisest. Vana-Egiptuses oli tänamatus "välipatt", mis pani inimese teiste pattude teele. Lugu rääkis korra võidust kaose üle ja harmoonia loomisest maal.

Mõtisklus mineviku üle

Isegi tänapäeval on Niiluse jõgi endiselt Egiptuse elu lahutamatu osa. Selle iidne minevik elab edasi pärimuses, mis on meile edasi antud, samas kui see mängib endiselt oma osa Egiptuse kaubanduslikus pulsis. Egiptlased ütlevad, et kui külastaja vaatab Niiluse ilu, on tema tagasipöördumine Egiptusesse kindel - seda on väidetud juba antiikajast saadik. Seda seisukohta jagavad paljud, kes seda tänapäeval kogevad.

Pealkirjapilt viisakalt: Wasiem A. El Abd via PXHERE