Valitsus keskajal

Kui soovite paremini mõista elu keskajal, peate mõistma, kuidas valitsus oli üles ehitatud. Keskaeg oli suure segaduse aeg ja kõrgkeskajal valitses valitsuses üks võim.

Valitsuse keskajal võib jagada kolme kategooriasse - varakeskiaeg, kõrg- ja hiliskeskiaeg. Valitsus nägi igal perioodil erinev välja. Hiliskeskajal olid kogu Euroopas väljakujunenud monarhiad.

Selgitan, kuidas valitsuse struktuur muutus kogu keskaja jooksul, nii et te näete, kust see algas ja kus see lõppes renessansiajal. Samuti vaatleme, millist rolli mängis kirik valitsuses ja kuidas feodaalsüsteem mõjutas keskaja valitsemist.

Sisukord

Kuidas oli valitsus keskajal üles ehitatud?

Valitsus muutus keskaja jooksul palju. Keskaja võib jagada kolmeks alamkategooriaks :

• varane keskaeg (476 - 1000 pKr)
• kõrgkeskiaeg (1000 - 1300 pKr)
• hiliskeskaeg (1300 - 1500 pKr) [3]

Keskaeg on põnev, sest nii palju muutus keskaja algusest kuni lõpuni. Vaatame, kuidas muutus valitsus kolmes keskaja perioodis, et paremini mõista tolleaegset valitsusstruktuuri.

Valitsus varajasel keskajal

Keskaja periood algab pärast Lääne-Rooma impeeriumi langemist 476. aastal [2]. Lääne-Rooma impeerium püüdis kontrollida Euroopat ja tal olid tugipunktid peaaegu kõigis suuremates Euroopa riikides, mida te tänapäeval teate. Kuna paljud riigid mässasid Rooma võimu vastu, olid Lääne-Rooma impeeriumi lagunemisel Euroopas mõned juhid.

Kuid pärast Lääne-Rooma impeeriumi lagunemist võitlesid paljud Euroopa inimesed võimu pärast. Inimestel, kellel oli rohkem maad, oli rohkem võimu ja paljud maaomanikud pidasid end isandateks.

Keskaja alguses määrati monarhid. Nad väitsid, et nad on Jumala poolt valitud riiki ühendama ja valitsema, ning sageli võitlesid nad teiste vastu kuninga koha pärast. Kuninga nõue troonile oli habras ja ta pidi esitama pärijaid ning tõestama, et ta on tõepoolest õigusjärgne troonikuningas.

Paljud inimesed võitlesid kuninga tiitli eest, nii et keskaja alguses oli lühikese aja jooksul palju erinevaid kuningaid. Lisaks ohustasid võõramaalased sissetungijad sagedamini kuninga positsiooni ja riigi julgeolekut.

Näiteks varsti pärast Lääne-Rooma impeeriumi lagunemist võitlesid inglased ja saksid, kes olid tuntud kui väikesed kuningriigid, võimu pärast Inglismaa loomiseks, kui viikingid tungisid neile kallale [1]. Nii et lisaks sellele, et sa võitlesid oma naabritega võimu pärast, pidid sa ka oma maid kaitsma võõraste sissetungijate eest.

Nii et keskaja alguses ei olnud Euroopas tegelikult veel ametlikku valitsemissüsteemi. Päevakorras oli rohkem maade ja võimu omandamine ning võitlemine tippu jõudmiseks. Valitsussüsteem hakkas kujunema, kuid tõeliselt ilmus see alles kõrgkeskiaja poole.

Valitsus keskajal

Kõrgkeskiajaks (1000 - 1300 pKr) oli Euroopas kindlam valitsusvõim. Selleks ajaks oli määratud kuningas, kelle nõude seadustas roomakatoliku kirik. Kiriku toetusel sai kuningas võimu oma riigi maade ja rahva üle valitseda.

Keskaja monarhid olid ambitsioonikad inimesed ja võitlesid sageli suurema maa ja võimu pärast. Nii saatsid nad sõdureid teistele territooriumidele, et vallutada maad ja kehtestada oma ülemvõimu. Kuninga positsioon oli endiselt habras, kuid kirik pidi toetama konkureerivat valitsemist, et monarhia kukutada.

Rooma-katoliku kirikul oli kõrgkeskajal kõige suurem võim [5]. Paavst määras kuninga nõunikud ning mungad ja preestrid vastutasid sageli kuningriigi rahaasjade haldamise eest. Preestrid olid ka kuninga maksukogujad ja kirjapanijad. See tähendas, et kirikul olid põhjalikud teadmised sellest, mida kuningas tegi ja kuidas ta oma territooriumi valitses.

See tähendas ka seda, et kirik võis monarhi võimult kõrvaldada, kui ta ei olnud enam kirikule lojaalne, väites, et uus kuningas on valitud Jumala poolt. Kirik väitis sageli, et senine monarh ei arvesta rahva huvidega ja et ta on halb kuningas.

Rooma-katoliku kirikul oli kõrgkeskajal võrdne, kui mitte suurem võim kui monarhial, ning preestrid kasutasid seda võimu sageli selleks, et saada rohkem võimu ja raha. Teine kõrgkeskajal kasutusel olnud valitsemissüsteem oli feodaalsüsteem [1].

Feodaalsüsteem kirjeldab keskaja valitsemissüsteemi, kus kuningad andsid maad aadlikele, kes lasksid talupoegadel maad harida. Vastutasuks töö eest said talupojad majutust ja neile tagati kaitse sissetungi korral [4].

Paljud neist maaomanikest olid ka kuninga nõunikud, mis aitas kindlustada nende positsiooni ja andis kuningale parema ülevaate oma rahva vajadustest ja positsioonist. Loomulikult kasutasid paljud feodaalsüsteemi vääralt ära ja kohtlesid oma talupoegi halvasti. Oli lihtsalt aja küsimus, millal feodaalsüsteem kahtluse alla seatakse ja asendatakse.

Valitsus hiliskeskajal

Hiliskeskajaks oli Euroopas valitsemine ja feodaalsüsteem hästi välja kujunenud. Siiski oli Euroopas sel ajal ka palju probleeme, sest ilmastikumuutused tõid kaasa suure näljahäda. 100-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel tähendas ka seda, et sõdurid ja talupojad ei õitsnud [3].

Inimesed on näljas ja pettunud. Nad hakkasid tundma, et kirik ja monarhia ei pea silmas nende huve, ja pinged kasvasid kogu Euroopas. Ka ristisõjad olid olulised kõrgkeskajal ja jätkusid kogu hiliskeskajal [2].

Kuid üks sündmus muutis täielikult feodaalsüsteemi, kiriku võimu ja valitsemissüsteemi Euroopas hiliskeskajal. See sündmus oli puhangupuhang ehk must surm [3]. Puhangupuhang oli eurooplastele seni tundmatu haigus, kuid see tappis hinnanguliselt 30% Euroopa elanikkonnast kolme aasta jooksul [2].

Äkki ei olnud enam nii palju talupoegi põllumaadel. Kirik kaotas enamiku oma haardest ühiskonnas, sest inimesed tundsid, et ta hülgas nad hädaajal. Kuningad pidid taastama rahva usu neisse ja kogu kontinent pidi pärast katku uuesti üles ehitama.

Kuna kirik kaotas nii palju võimu, sai kuningas seda rohkem ja temast sai ametlik riigipea, kes nüüd oli hierarhiliselt kindlalt kirikust kõrgemal. Kuningas oli otseselt vastutav riigi kujundamise eest üheks talle lojaalseks ja ühtseks rahvaks, mis oli ühendatud välisriikide sissetungijate vastu.

Feodaalisüsteem oli endiselt jõus, kuid maaomanikud pidid kroonile makse maksma ja allusid kuninga seadustele ja määrustele. Riik leidis keskaja lõpu poole teatava stabiilsuse, mis võimaldas renessanssi ja suuruurimuse toimumist [3].

Keskajal võttis Euroopas valitsemissüsteemi kehtestamine ja jõustamine kaua aega. Nii et pikema aja jooksul oli valitsus selline, milleks seda otsustas tollane kuningas. Kuid kõrg- ja hiliskeskajal on näha, et tolleaegse valitsuse suhtes tekib kindel struktuur.

Kiriku roll keskaja valitsemises

Pildi viisakus: flickr.com (CC0 1.0)

Ma mainisin lühidalt kiriku rolli keskaja valitsemises, kuid see teema väärib põhjalikumat uurimist. Kirik oli keskajal maade rajamisel ja kindlustamisel lahutamatu osa. Selleks, et keegi saaks kuningaks, pidi ta saama kiriku ja paavsti toetuse.

Kirik oli sisuliselt riik ja oli vara- ja kõrgkeskajal valitsus [5]. Ühtegi otsust ei tehtud ilma kiriku teadmise ja panuseta. Kuningal oli võim rahva üle, kuid kirikul oli võim kuninga üle.

Kui kirik arvas, et kuningas ei tegutse enam kiriku huvides, võis preester kuninga positsioonile vastu seista ja uus kuningas võis ametisse määrata. Seega oli väga oluline, et kuningas järgiks kiriku nõuandeid ja otsuseid, kui ta soovis võimul püsida.

Kirik oli kaasatud kõigi ühiskonnaklasside igasse aspekti, mis tähendab, et tal oli parim ülevaade iga inimese vajadustest ja arvamustest riigis. Nad said kuningale pakkuda parimaid nõuandeid, mis oleksid kõige rohkematele inimestele kasulikud.

Kahjuks kasutasid mõned kirikujuhid (paavstid ja preestrid) oma võimu vääralt ära, mis aitas kaasa roomakatoliku kiriku allakäigule keskajal. Pärast katku kaotas kirik suurema osa oma võimust kuninga ja rahva üle ning seda võimu ei õnnestunud neil kunagi tagasi saada [2].

Feodalism keskajal

Lisaks kirikule oli keskajal palju võimu ka aadlikel ja lordidel. Vastutasuks oma tiitlite eest pidid aadlikud varustama kuningat vägede ja rahaga, et sõdida ja saada rohkem territooriumi. Aadlikel oli ka suur mõju kuninga üle ning mida rohkem vara ja jõukust sul oli, seda rohkem kuuldi sinu häält kohtus.

Feodaalisüsteem püsis keskajal, kuid pärast puhangupuhangut toimusid ka muutused. Järsku ei olnud enam nii palju talupoegi, kes oleksid pidanud maad harima või sõduritena teenima, mis tähendas, et talupoegade järele oli suurem nõudlus [2].

Nad võisid nõuda suuremat palka ja paremaid elamistingimusi. Paljud talupojad kolisid linnadesse, kus nad said müüa oma saaki ja teenida paremat elatist kui aadlike taludes. See üleminek andis talupoegadele rohkem võimu ja nende elatusvahendid muutusid, sest aadlikud mõistsid, et nad peavad rahva nõudmisi täitma, et jääda võimule.

Revolutsioonid olid Euroopas veel mõnda aega eemal ja saabuksid alles pärast renessansiaega. Kuid keskaeg pani aluse tulevasele renessansiajale ja keskajal tekkinud valitsemissüsteem jäi sajanditeks püsima.

Kokkuvõte

Valitsus muutus keskajal palju. See muutus olematust olemusest kiriku juhitavaks. Lõpuks juhtisid valitsust kuningas ja tema nõunikud, kes koosnesid aadlikest ja vaimulikest.

Viited

1. //www.britannica.com/topic/government/The-Middle-Ages
2. //www.history.com/topics/middle-ages/middle-ages
3. //www.khanacademy.org/humanities/world-history/medieval-times/european-middle-ages-and-serfdom/v/overview-of-the-middle-ages
4. //www.medievaltimes.com/education/medieval-era/government#:~:text=Feodalism%20oli%20juhtiv%20tee%20ja%20valdkonnad%20kandis%20.
5. //www.wondriumdaily.com/the-medieval-european-society-in-the-early-14th-century/

Pealkirja pilt on tehtud viisakalt: flickr.com (CC0 1.0)