Kui täpsed olid musketid?

Musketi varased versioonid, eriti sileraudsed musketid, ei olnud üldse väga täpsed, isegi mitte lähedalt, ega ka väga pika laskekaugusega.

18. sajandi lõpu poole kasutatud siledakuulipilduja tulevased versioonid olid palju täpsemad ja sarnanesid mõnevõrra tänapäeva käsirelvadele ning konstruktsiooni täiustamine peaaegu kolmekordistas nende efektiivse laskekauguse.

Sisukord

Päritolu - millal ja miks neid valmistati?

Selleks, et mõista, miks musketid ei olnud väga täpsed relvad, tuleb mõista, miks need üldse välja töötati. Silekuulipilduja ja püssid said alguse harquebusest [1], 15. sajandi Hispaanias välja töötatud püssilaadsest relvast.

Deutsche Fotothek, Public domain, via Wikimedia Commons

Harquebuse ja sellele järgneva musketi eesmärk oli olla kaasaskantav suurtükk, mida saab kasutada salvetule andmiseks sihtmärkide rühmale, mitte aga inimese suurusele sihtmärgile kaugelt ründamiseks, mis on tänapäeva püsside eesmärk.

Kanuusid oli raske liigutada, nende ehitamine ja kasutamine oli kallis ning nende käsitsemiseks oli vaja personali. Harakad olid teisaldatavamad, kuid kasutasid sama kontseptsiooni. Ka suupüssiga harakal oli toru otsa lähedal statiiv, mida kasutati relva toetamiseks, kui operaator kükitas ja tulistas.

Musketid olid harquebuse suurem versioon, mis ei vajanud toetuskäe otsa. Neid võis kanda ja käsitseda üks inimene (või varajaste mudelite puhul paar) ning nad võisid tulistada üsna suure kaliibriga terasest musketikuulidega, mis nägid välja nagu minikahurikuulid.

Varased musketid

Musketid olid algselt sileraudsed relvad, nagu ka harquebus, millest nad olid tuletatud, ning nende puhul oli kasutusel käsitsi süüdatav süsteem, mille puhul tuli operaatoril käsitsi panna süüdatud tikutoos tünni külge, et süüdata säde, mis käivitas kuuli.

Kui suurtükkide puhul toimis sileraudne seadistus suurepäraselt, sest löögi mõju oli piisav, et ületada igasugune ebatäpsus, siis muskettide puhul, kus kuul oli palju väiksem ja liikus palju väiksema hoovusega, ei olnud see nii tõhus.

Pealegi muutis pikem laskmisprotseduur protsessi aeganõudvamaks. Kuna aga kõik kasutasid standardset musketti, oli tegemist võrdsete võimalustega.

Hiljem sai muskett laskemehhanismide osas mitmeid uuendusi [2]. Varased matchlock- ja wheellock-süsteemid asendati kivilukkudega, mis tegid laskmise veidi lihtsamaks ja operaatoril ei olnud vaja abilist, et lihtsalt tuld barrelisse panna.

Engineer comp geek at English Wikipedia, Public domain, via Wikimedia Commons

Flintluku süsteemid kestsid peaaegu 200 aastat, mitte sellepärast, et nad olid äärmiselt tõhusad, vaid sellepärast, et paremat lahendust ei olnud.

Kuigi need aitasid suurendada relva laskekiirust ja lihtsustasid musketi kasutamist ühe käega, parandasid need vähe relva täpsust ja laskekaugust.

Korki/perkussioonitulimehhanism tuli pärast tulekiviluku süsteemi ja on sellest ajast alates kasutusel. See on ideaalne tulemehhanism, sest selles kasutatakse kaaliumkloriiti [3], mis võib tekitada võimsa säde, kui seda lüüakse jõuga nõelaga, selle asemel et puutuda kokku palja leegiga.

See muutis täielikult musketite toimimist, sest sellega kaotati vajadus leegi järele ja relva ei pidanud enam olema suupilliga laetud.

Veelgi tähtsam on see, et nüüd võis relv kasutada padrunite hoidikut, nagu tänapäeva tulirelvad. Neid nimetati korduvpüssideks, sest nad võisid korduvalt tulistada, kuid laskemoona kõrge hinna tõttu oli nende kasutamine piiratud.

Täpsuse parandamine

Peaaegu samal ajal sai musket ka olulise uuenduse, milleks olid vintpüssitoru ja vintpüssiga kuulid, mida varem kasutati ainult püsside puhul. Kuna kuulid ei pidanud enam olema suupilliga laetavad, kõrvaldati ka musketist tulenev probleem, et musketil tekkis püssirohi.

Engineer comp geek at en.wikipedia, Public domain, via Wikimedia Commons

See tõi kaasa püssitoruga muskettide väljatöötamise, milles kasutati püssikuuli, püssitorusid ja lööklaengumehhanisme.

Selle tulemuseks oli väga täpne vintpüss, mille maksimaalne laskekaugus oli palju suurem. See võis tabada sihtmärke kuni 300 jala kauguselt [4], võrreldes varaste siledakuulipildujatega, mille laskekaugus oli vaid 75-100 jalga. Loomulikult mõjutasid paremad relvad ka jalaväe taktikat.

Varased siledakuulipildujad olid laetud ümmarguste metallkuulidega (nagu väikesed suurtükikuulid), mille taha pakitud püssirohi süüdati, et tekitada lööklaine ja seejärel tulistada kuul läbi tünni.

Selle süsteemi probleem oli see, et algne löök võis kuuli tünnist välja lüüa, mis tahes suunas keerates.

Enamikul juhtudel pöörles kuul piki oma vertikaaltelge vastupidiselt, mistõttu see pöörles kontrollimatult ja lõpuks ei hoidnud oma joont, kui ta tünnist väljus. Ainult üks paarist lasust tabas sihtmärki, mitte sellepärast, et laskja oleks halvasti sihtinud, vaid sellepärast, et kuul ei suutnud säilitada õiget trajektoori.

Rifled-kuul ja rifled-varrud muutsid ka kuuli kuju ümmargustest kuulidest kooniliseks, nagu me neid tänapäeval näeme. Lisaks tähendasid sooned barreli siseküljel ja vastavad sooned kuuli külgedel seda, et see pöörleb pigem küljelt kui vertikaalteljel.

See tähendas, et kuul mitte ainult ei säilitanud oma joont palju paremini, vaid ka seda, et ta ei pidanud õhus nii palju vastu, mistõttu ta liikus suurema kiirusega ja läbis suurema ulatuse.

Ameerika kodusõja ajastu ja Napoleoni sõdade ajal andis täiustatud laskemehhanism ühtlasema ja kontrollitavama paugu, nii et musketipüsside operaatorid ei olnud piiratud sellega, kui hästi nad suutsid relva enne lasku püssirohu täis pakkida.

Uue laskemehhanismiga oli vähem suitsu ja ei olnud heledat välku, mis aitas operaatoril säilitada nähtavust.

Sel ajal oli täiustatud ka laskmisprotsessi, mis võimaldas operaatoril tekitada sihtmärgile rohkem kahju kui varem kasutatud ühe kuuliga musketist.

Kokkuvõte

Musketid alustasid kui relvad, mis kasutasid toorest jõudu, et lõhkuda soomust, vigastada inimesi ja loomi ning purustada vastase relvastust. Selle tehnoloogia järkjärgulised muutused ja arengud panid aluse kaugrelvadele, nagu tänapäeva rakettrelvad.

Aja jooksul kujunes sellest relv, mis oli mõeldud diskreetselt tabama konkreetseid sihtmärke kaugelt, kuid samas oli see ka piisavalt kerge, et seda saaks kiiresti laadida ja et seda saaks kanda üks inimene.

Esialgu oli nende relvade täpsus nullilähedane, kuid lõpptulemus oli väga sarnane tänapäevastele relvadele.